METSATÖLL LYRICS

1. Ema hääl kutsub

2. Kui rebeneb taevas

Püsige kindlad, mu õed ja mu vennad
kui taevas ka raskena laskub
muserdus vaaniva uduna embab
Õed-vennad, pidage vastu

Püsige vaprad, mu õed ja mu vennad
raudsaabas kui rusudeks astub
tallab ja räsib ja rõhub see maad
Õed-vennad, pidage vastu

Püsige kanged, mu õed ja mu vennad
kui marupilv rahega kastnud
põllud, jääteradest hävinud nad
Õed-vennad, pidage vastu

Püsige terved, mu õed ja mu vennad
kui ümber kõik vinduvad katkus
ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Õed-vennad, pidage vastu

Kui rebeneb taevas ja lõheneb maa
õlg-õlale naaldudes seista veel saab
Kui rebeneb taevas ja lõheneb maa
me suurena tuleme taas

Püsige rõõmsad, mu õed ja mu vennad
kord vimm tormi-iili sees lahtub
ja õitsevad taas kord kõik külad ja linnad
Õed-vennad, pidage vastu

Püsige lahked, mu õed ja mu vennad
et kirbetand sapiaur lahkuks
ja tagasi tulla ei mõistakski sinna
Õed-vennad, pidage vastu

3. Tuletalgud

Õlgadel kosub, jõuetut rusub
turjale kasvanud koorem
Vaibuval sammul, raugeval rammul
astuda edasipoole

Enne kui hääbub, sapiseks määrdub
vaim, varem vahe kui piik
Leida see säde, mis sütitab väge
valmis saab tuleriit

Veri tardub
Surma valgus
Uue algus
Tuletalgud

Mõõt tulemäena täis saanud väega
lahvatab leekivaks müüriks
Lõõmava käega pöörab ja väänab
tahtmise tõeliseks tüürib

Praksudes pureb, mis hamba all mure
ja neelab, mis neelata sobib
Kirglikult suudleb, heidab siis tuulde
mõtte, mis sündinud sooviks

Taagarõhust lahti rebi
sülga välja surnud veri
Tuhaks pudenevad halud
Tuletalgud

Värinal vajub, sisiseb sajus
tuhatomp krampides tantsib
katkestab juure, püüdnud on tuule
suitsujälg pilvesse rammib

Meeled on virged, selgki on sirge
hing varmalt edasi astub
Tee peale kaasa vaevaks ta haarab
Koorem taas turjale laskub

4. Vaid vaprust

Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind
Täis terashalli väge on iga mehe hing
Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea
ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing

Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor
siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar
Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann
ent kui tarvis, haarab tera iga rusik’, raevus ramm

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing

Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

On meresoolast vettind’ minu tuulest paakund kuub
on tormilained räsind’, tüügashabe mõõtmas tuult

Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast
on igamehe mõtted kus meremehe kast –
üks peotäis mulda oma koduaia alt
vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

5. Äio

Palun sind, anun sind, päästa mind
Kurbus mind, viha mind, äestab mind
Kaotasin kallima enda seest
Viha vaid alles jäi südames

Pole mul enam vaja midagi
süütan ümber kõik metsad ma põlema
Seepärast sind, surmavend, palungi
enne palve kui muutub vihaks taas

Lohuta, kaisuta, uinuta
Ära mind ärata, palun ma
Tema, kes kalleim mul, võta ta
pane mul sülle ta
et kohtuks me taas

6. Vihatõbine

Sul on mustast marjast silmad
sookailust soolesida
huulheinast huulesida
surmaputkest sülgesida

Verd
liha
murrab
viha

Sul on koolnu aurust hingus
Mädapaisest kasvand rindu
vereurmast maksamahlu
pöörirohust vihavahtu

Sul on mürgist vindund meeled
sapitõru sõnaks keelel
täiskuutõvest hoolimatus
leselehest lootusetus

7. Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Nii on süda merehundil
kui on meri soolane
raudraske elu sunnil
mul veri soontes keeb

Hei-jah, kolm miili veel
hoia purje, raudne mees
Hei-jah, kolm miili veel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Nii Põhjamere pinnal
sa unud kõik mis sees
ja oma urmel rinnal
tead seda, mis veel ees

Hei-jah, kaks miili veel
kaugel kallas, raudne meel
Hei-jah, kaks miili veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Su silmis hägus haju
raudhingne meremees
ning tead, kui jõuad koju
on pikem tee veel ees

Hei-jah, üks miil veel
hoia purje, raudne meel
Hei-jah, üks miil veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

8. Vägi ja võim

Aegu tuhat tagasi ohvrikivide aal
mets see oli üüratu ja valitses maad
ta kõiksus oli piiritu ja meie silmis tuli
ta võim, see oli võitmatu, ja kasvas vägi

Kõik olid meist kuulnud
kuid harva meid näind
Meist laule oli lauldud
va hall, see metsahõim

Meite käes on vägi ja võim

Sepp see tagus külas mõõka, rassis koiduni
tõstis tera taevasse, ja kandus vägi
Tagus tulist edasi ja jõud see aina keris
uhkelt sõnas, et ses voolab hundi veri

Teadsime, keda hoida
ja nemad hoidsid meid
Koos oli meis väge
Koos oli meil võim

9. Minu kodu

Pikki radu tallates, kui venimas on aeg
imbub nukrus naha alla, ootust südamesse kallab
Klompi püüad neelata, kuid püsivaks jääb vaev
igatsuse väädi juured kasvanud on liiga suureks

Kaotanud kui oled hinge, tead, kust leiad selle
Hingetuna ilmavallas püsimiseks napib malda
Koht kus suureks sirgunud on sinu õed ja velled
või ka ise loonud asu, lihtsalt olla

Hoomates, kui kaduv on kõik, lihas jakski raugeb
ühes suunas suudad astu, isegi kui vool on vastu
Mõttes oled ligidal, kui ise oled kaugel
surmüksindusest kisub välja, ootus lootust toidab näljas

Tagasi siis leiad tee, et kosutust saaks vaim
tummist tunnet rinna sisse, jõudu juurde jaksamisse
toimetada ilmas ringi, rammust saanud kaim
ja meelerahu kodumõttes kaasas kannad

Kus on minu kodu, seal on minu süda
kus on minu kodu, seal on minu hing

Kui meelel on paik, kus olla vaid sooviks
ja miski sind ootamas vaid
kohale jõuda kindlasti proovi
või kodutuks jääbki su vaim

10. Nüüd tulge, mu kaimud

Nüüd tulge, mu kaimud, veel enne kui öö
Ja lõpule viidud taas ränk päevatöö
Kui kondid on kanged, vaev liigeseid sööb
Siis pehmeks saab turja kui kask tantsu lööb

Nüüd tulge, mu kaimud, siin mõdu saab juua
Ja purunend viisu võib tuleroaks tuua
siin vaimu saab värskeks kui osata olla
Ja päevatöö järgmine kergem võib tulla

Nüüd tulge, mu kaimud, siin laulu võib lüüa
Ja suitsutet kala ka pärast saab süüa
kui mõnikord juhtub susijalast on vesi
siis uni saab magus kui murakamesi

11. Roju

Naisekene kallikene
Sul on roju jõudnud koju
Väsinud ja näljane
Käsk on täita kõik mis palub

Meelita ja võrguta
Erksaks saaks siis tema meel
Seda tegemata ei saa
Tema teab ta on ju mees

Hei-hei naised nüüd, kõlab meeste sõjahüüd
Heitke seljast undrukud, me murrame kui marutuul

Silma vaata talle nii
Anna hing ja tõsta kihu
Naudingu mis taevani
Ulatub kui annad ihu

Kalla õlut, rebi liha
Tahab rasket armastust
Edenedes kasvab iha
Põrutab et maa on must

Naisekene kallikene
Mehe poole vaata üllalt
See metslane on näljane
Ja tal ei pruugi saada küllalt

12. Kabelimatsid

Kivi kivile kõmatas
Viha vaia ta virutas
Müüri murdu ta murendas
Raiu raiska ta ribadeks
Rebi maha müüri murdu
Kuradi kivine kirstu

Müürid seisavad vaikides tuimalt
ega austust ei avalda seinad
pühapaigale rajatud julmalt
iga kivi on õhkamas leina

Veel kiiskamas tummalt kolm ava
kuhu peadpidi müüri said maetud
mehepojad, kes öösiti sala
lõhkusid seinad, mis kurjast said laetud

Müürid maha, üks-kaks-kolm
selja taha jääb vaid tolm

Siis kui kuu on kasvanud priskeks
ja tal julgust on pimedust lüüa
üks hing rahu otsides viskleb
teine seinasid kraapida püüab

Kolmas ahelaid kolistab aplalt
ja kui vahel ka aega jääb üle
kive katuselt sikutab vapralt
klaase seal kriipides katkestab küüned

Aina edasi kisklevad pinged
aastast aastasse rahutus tüürib
Alles asu siis annavad hinged
kui kord lõplikult langevad müürid

13. Verijää

Piikide lainesse sukeldun hooga
tahe on kindel ja meeltesse voogab
Kallima silmapaar taamale uhtub
suudluse maitse mu huulte pealt kustub

Vereaur hoomatav pruunistab õhu
ratsu veel viseldes teed ette lõhub
Vihajõud raudsena liigutust suunab
ihu vaid vahetuid käskusid kuulab

Piikide laine mu pea kohal sulgub
valu veel pole ja püsib ka julgus
Käsi ei tõuse, kui tahtmine käsib
vereta tugevaim lihaski väsib

Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik
sama külm ja kartmatu on ka minu pilk
Ustaval ratsul piikide vastu põrutand
Mälestus minust kangastub jää peal verena

Tunded kõik hääbuvad, lahtuvad mõtted
valu on kadunud, rahutus lõpeb
kõrvus veel lõputut vaikust on tunda
Vaikides vaibun ma kodumaa mulda

Suudluse maitse taas pesa teeb suule
kauguses terendab silmapaar ruuge
Rahustav mõte ei tundugi sõge -
küll kohtan neid kunagi teisel pool jõge

14. Jõud

Hall on taevas, ootamas käsku
käsku, milles tärkab lahinguraev
saadetakse kui soed sõjale vastu
Peale pressib põhjamaapoeg

Ema, vasta mul õiguse pärast
kas ikka õigesti ma teen
Iga vaenlane, kes maitseb mu terast
on kellegi isa, vend või mees

Kuid
käsk on antud ja jõud meis kasvab võitmatuks
mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
saab võiduks ning tagasi meid toob

Enam ei peata meid mitte miski
kindlamaks saab ühine samm
Ühtne on laul ja selle viiski
kõlab kõvemalt kui kõueramm

Isa, luban, et suudan olla kange
Kuid kas oled uhke ka siis
kui esimesena lahingus ma langen
ja tuul mu hinge minema viib

See on see jõud, mis kasvab meis võitmatuks
mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
saab võiduks ning tagasi meid toob

Rusikad raudselt ümber mõõga pideme
endast annab iga mees
Ka temalt tuleb jõud kes meie kõrval langeb
Vankumatu jaks on meie sees





METSATÖLL LYRICS