METSATÖLL LYRICS

1. Külmking

Suru kihvad sisse,
suru kihvad sisse, jõuga!
Suru küüned sisse,
suru küüned sisse, jõuga!

Rebi liha lahti aplalt,
õgi, neela, kugista kuis jaksad,
rebi sooned metslase jõuga,
raisast elajaks saad nõiduse nõuga.

Äsa talle raisk!
Äsa talle raisk!

Suru hinge peale,
suru hinge peale, jõuga!
Sõtku enda alla,
sõtku enda alla, jõuga!

Relvaraua käänad tapma,
tapriteraga end rap’ma,
vägevam kui peatab kurja,
pikse kärgatusest leiad surma.

Silm silma vasta.
Raev raevu vasta.
Hing hinge vasta.
Surm surma vasta.

2. Lööme Mesti

Kui on toorus, hinge noorus,
maadligi kaeb silm,
vormib varmaks, et ei tormaks
liig vara sinu ind.

Kui on parda härmakarva,
juus on hõbehall,
liidab taipu panipaiku,
tarkust oimu all.

Meie vennad, sõsarad,
noorikud ja hallid pead,
kokku tulla taas,
kaks jalga maas,
aeg selleks antud.

Lööme mesti, siis on hästi
kui on süda sees
hundimõõtu, veidi paakund,
aus kuid igavest.

Ehk on pakast hingelakas,
lämbust loome taas.
Kui on lõõma, leegikuuma,
kainust kõigilt saad.

Täna öösel ühte lööme
kindlalt oma käed.
kui meid hoiad, päev sul koidab,
õiget rada läed.

Kui on juured mullapõues,
tead kust oled tulnd,
siis on õnned meie õuel,
kindel kodukund.

3. See On See Maa

Olen sündinud Raudna savisest silmast,
ja Võrtsjärve karedast liivast
on saanud mu silmad ja süda.

Mu kodu on hiiede ootavais öödes,
on neidude kirivais vöödes
Ja Võhandu ürgvanas üsas.

Olen Kuusalu kiviste aedade paas
ja Karula kohisev laas,
Valma vanade veeteede tarkus.

Mu süda on paatide tumedas tõrvas
ja põldude rõkkavas rügas,
olen kalmete kõmisev vaikus.

See on see maa
mis tarmu toob hinge,
see on see maa,
mu viljade ait.

See on see maa
kus selg seisab sirge,
mu kodu, mu süda, mu isade paik

4. Must Hunt

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja eha noor.

Nüüd jätkub jaht,
taas seirab verev silm,
suust nõrgub vaht
ja saaki haarab hirm.

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja öö on noor.

Taas leitud jälg,
kuid verenälg on taak,
ükskõik kui närb
või tummine on saak.

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja agu noor.

Kui pigihing
on tõrvast süda sees
ja täis saab ring
kui saaki aimab meel.
Lõppematu isu,
täitumatu kihu,
kui nõgine on süda siis must on hunt.

5. Terasest Taotud Maa

Vendade hüüd mis taevasse loitleb,
ühte meid hõikab
kindlasse paika,
hääl mis meid kokku toob.

Vägi on antud, et vanduda tõivu,
kahte meid kannab,
julgust meil annab
teel, mis me hinge loob.

Turi mis toena sammu meil sätib,
väge meil tõotab,
kahtluse kaotab
astuda üheskoos.

Kindlana käia, trotsida laimu.
Astume ette,
laastame ikke.
Alles jääb lugu mille vägi ei kao.

Üks rada.
Üks tee.
Üks hing.

Üks süda.
Üks samm.
Üks rind.

Üks sõna.
üks hääl
mis hoiab Teid.

Üks jõud
mis kaitseb just sind.

Ürga perra, ürga perra,
ürga, jändrik, jaura-möura!

Ürga perra, ürga perra,
ürga, undruk, jaura-möura!

6. Öö

Maa verest nõrub,
kui rüpes käed
ja kiiora vainul
põrub maha käest.

Maa verest nõrub,
kui rüpes käed.
Ei vannu alla sute süda.

Meid üks on siin vaid
kes koitu näeb,
kui öörasked vaimud
viivad kokku väed.

Meid üks on siin vaid
kes koitu näeb.
Ei vannu alla sute veri.

Ei lange veel Sakala,
turmtule lõõsk,
sööb raudhalle ridu
öö - terasest mõõk.

7. Tõrrede Kõhtudes

Suveõhtul salatsi
sügasin ma lõuga,
tarvis tarre tagasi
tulla suure nõuga.

Õli lampi kallutin,
oota’ polnud mahti,
tikutulel ärgitin
poolärkustund tahti.

Tammelauast tünni lõin
saunaruumi maha,
eided tarest välja ain -
et ei tuleks paha.

Humalaid ja linnakseid,
kailu omajagu,
sekka kadakaid veel tõin,
laanes kukkus kägu.

Muhelus on meeste näos,
silmades on säde,
nädalaid veel oota’ vaos
keegi meist ei läbe.

Rauavitsas ragin sees -
sai vist veidi rõhke,
tühja sest, saab külamees
sellevõrra lahkem.

Kivivirre kalja ja lauludelaar,
tõrrede kõhtudes kesvaveetaar.
Kivivirre kalja ja rai-ra-ra-raa,
tõrrede kõhtudes rui-ra-ra-raa.

8. Metsalase Veri

Ajagem üles oma võitlusmeel,
läbi murdlainete kulgeb elutee.
Kannatada silmad maas on võikalt võõras
sest huntide veri elab meie kantud mõõgas.

Elu pole antud ära halada,
seista tuleb jalgel ja vastu hakata!
Ahelal ja piitsal pole paika meie turjal,
selg uhkelt sirgu sest hunt on loodud murdjaks.

Meil on kindel meel!
Meil on kindel hoog!
Meil on kindel jõud!
Meil on seljad koos,
ei kellegi orjad me.

9. Surmamüür

Surmaga kahasse kaevati hauda
roostetand laugaste üska,
noil nurmedel laule enam ei laulda,
hallid habemed tunnevad tuska.

Silmad, täis päeva, seal tambiti kalmu,
enne kui taevas näid koitu.
Vaid raudrõngas käsi ja veristet jalgu
ja korjuste põlengupaiku.

Verisel vaiadel valati müüri
lätete lämbesse uttu,
siin manati maahinge madalaid juuri,
et kailude uimades kuhtuks.

Kalk kolpadekuhi all müüridevalle
on purpurse verega kaetud,
seal kiharaid valgeid ja pardasid halle
on turvaste tandrile maetud.

See linn seisab tummalt, on vaikides visa,
ei elavaid tänavail kohta,
vaid sootuule voog ja kaarnate kisa
toob meenutust muldvanast rahvast.

Need vallid on koolnutel kõrgusse laotud
ja koolnutel raiutaks maha,
nüüd siin surmamüüri päevad on loetud,
veel enne kui taevas näed eha.

Surmamüür külmkalge.
Surmamüür kalmvalge.
Surmamüür viib usku.
Surmamüür toob tuska.

10. Mullast

Ära,
oota valmivat vilja,
koreda peoga ahmad.

Jära,
oma karedat leiba
mullaste kätega kahmad.

Tea,
vilja vitsutud sarjus
tera, mis tõusnud su kalmust.

Pea,
hiiehaabade varjus
saab maamuld sinugi silmast.

Su sünnimuld sinuks saab sügise surmas,
kevade kütise künd.
Su sünnimuld sinuks saab sügise surmas,
alede aimata and.

Kuula,
aima allika taidu,
väsinud silmaga mõõdad.

Rüüpa,
oma jääkirmes taigu
mõranend huultega haarad.

Vaata,
saab kevade külmas
sinuks see sinetav sire.

Oota,
viib pärnade punas
vihm viimase vanadusvine.

11. Karjajuht

Kui rapib raud, surm kannul käib,
üks kindel on, selg selja taga toetab teid.
Tuisku ja tormi, tõrva ja tuld
trotsides on raudkindel me murd.

Kuldraha eest ei osta au,
üks kindel on, et teenitud on juhi nõu.
Selge on siht kui ühtne on hõim,
meie klannis üks on rahvas ja võim.

Kari püsib koos, meid ei murta maha,
õla kõrval õlg, selg selja taga.

Kartmatuks teeb hõimu karjajuht,
võitmatuks teeb hõimu karjajuht.

12. Talisman

Kaasas talisman on hinges sees,
lähedal või kaugel rännuteel,
valgust kiirgamas,
soojust miilamas,
vaimu sisse väge hiilgamas.

Peidus kuue all, kuid mitte vaid,
õhku, ilmalaotust täitev vaim,
head sul soovimas,
ikka hoolimas,
elujanu toitev allikas.

Suur on osa mis must maha jääb,
teeleminemise aeg kui käes.
Tean sind ootamas,
mõttes toetamas.
Tean, et oled mulle olemas.







METSATÖLL LYRICS